|
1990-ndate aastate
lõpuks oli
Lääne-Euroopa
toiduainete turg
oluliselt muutunud.
60-ndatel alguse
saanud
rahvusvaheliste
toidu-kontsernide
kiire areng tõi
müügilettidele
sellised kaubamärgid
nagu Coca-Cola,
Pepsi, Kraft,
Budweiser,
Constellation jne.
Lisaks suurte
kaubamärkidele
eelistamisele,
valisid tarbijad
uue toitumisstiili:
piiratud menüüga
kiirtoidu.
Kontsernide käes oli
võim:
* nende kaupadel
olid väiksematest
tootjatest madalamad
müügihinnad,
* rohkem raha ehk
parem võimalus
tegeleda uute
toodete arendamisega
ja vajadusel
finantseerida
müügikohti,
* pidev tootetugi
reklaami näol ning
regulaarseid
müügitreeninguid
saav meeskond.
Väiksemad,
konkureerivad
tootjad midagi
sellist vastu panna
ei suutnud ja jäid
olukorda, kus tuli
valida – ühineda ja
muutuda suureks või
saada
kvaliteettootjaks
ning otsida
teistsuguseid
enesetutvustamise
võimalusi.
Toiduainete
kvaliteet jääb
kontsern-tootjatel
keskpärasele
tasemele:
keemiliselt
koostiselt lubatu
piiridesse ning
„tüüpilise” maitse
raamidesse, erandiks
on nn. tipu-brändid.
Teadlike tarbijate
jaoks tekkis sellega
nõutu olukord, sest
müüdav toit oli:
* keskpärase
maitsega – lihtsalt
tarbimiseks, mitte
nautimiseks
* igav – kõik kohad
on täis, kõik
tarbivad
* ühekülgne –
väiketootjate
toodangu
vähenemisega ahenes
valikuvõimalus;
uudistooteid oli
vähem
* ebatervislik
(Näiteks, üks
halvimaid näiteid:
Am.Ühendr-des
kasvusteroidide abil
toodetud veiseliha
tarbimise tõttu
lapsepõlves, on täna
osad täisikka
jõudnud mehed
lastetud)
* uutele,
tervislikele
toitumistrendidele
mittevastamine –
kõrge E-ainete
sisaldus, liiga
kaloririkas jm.
Tarbijad leidsid
lahenduse
gurmee-tegevuste
hoogustamisega:
üksteisele või
klubides erilisi
roogasid valmistades
taastati elevus ja
seltskonnavõlu mida
hea toit ja vein
pakkuma peaks.
Kõige paremas olukorras
ehk mitmekülgsema
toidukultuuriga olid
ja on need inimesed,
kelle perekonna
traditsioonides oli
toidu valmistamine,
kvaliteetsest
toorainest.
Perekonnatraditsioonidega
restoranid kuuluvad
samuti sinna rühma.
Loe edasi...
|