BORDEAUX

     Vana keltide linn Burdigala, Bourde jõeriba ja suure Garonne liitumiskohal, on tähtsa kaubakeskusena oma pika eluea jooksul näinud igasuguseid aegu, aga sõltumata valitsenud võimust või usukorraldusest on piirkond truuks jäänud ühele teemale – see on veinindus. Bordeaux’s toimib tänaseni tootjate, vahendajate ja äravedajate hästi kokkutöötav süsteem ning ammu-ammu sissetallatud kaubarajad ei näi kaduvat.   

    Maailma tähtsaima, kaasaegse veinilinna tiitli võttis Bordeaux enda kätte 18. sajandil, see-eest piirkonna tegelik veinisisu sündis tunduvalt varem.        

     Keltide suhteliselt hõredalt asustatud aladele saabusid vanad roomlased umbes 2100 aastat tagasi. Lai, ookeani lahesopiks muutuv Gironde haruneb sisemaal üsna ruttu kaheks suureks jõeks, Garonneks ja Dordogneks mis omakorda täituvad paljude väikejõgede abil. Roomlaste silmis oli tegu paradiisiga: tootmiseks sobilikud põllumaad ja kõrged palgimetsad olid kõrvuti kaubaveoks vajalike veeteedega. Kohalikud kasvatasid vilja, juurvilju ning kariloomi, vaja oli juurde lisada vaid viinamarjavein. 2. sajandiks oli kasutusele võetud väga suur piirkond Garonne, Dordogne ja Isle jõgede ümber ning Burdigalast oli saanud Rooma riigi lääneprovintsi, Aquitania pealinn. Kohalik veinitootmine oli tõusnud kvaliteedini mis jäädvustus vanades ladina tekstides.

     3. sajandil elas Burdigala lähedal, tänase Saint-Emilioni linnakese naabruses rooma õpetlane ja poeet Ausonius. Päritolult põlismaise aadliku ja Rooma ametniku poeg, sai ta kodust väga hea, mitmekülgse alusõpetuse tänu millele kehtestas end aruka mehena vara. Kaalukalt häid arvamusi jagas ta piirkonna punase veini ning valgete „Mosell’ide” kohta. Abielus oli ta kohaliku neiuga ning tema kodumõis, Chateau Ausone, elab maailma tippveininduses tänaseni.

     Periood 5. ja 10. sajandi vahel jäi Bordeaux piirkonnas sama segaseks, kui paljudes teistes Euroopa osades, peale dominant-impeeriumi lagunemist: kohalikud aadlikud tülitsesid ülemvõimu pärast, tõrjuti võõraid, elati üle araablaste invasioon, taluti viikingite ja muidu röövlite rünnakuid ning lõpuks aktsepteeriti uue usu, kristluse tõusu. Pidevate muutuste pluss oli see, et nii sadamad, kui piirkond tervikuna õppis iseseisvalt hakkama saama, saavutades lõpuks kodurahu.

     12. sajandil tegutses Bordeaux tähtsa sadamana ning oli koduks muuhulgas ka inglise kaupmeestele. Meritsi koloniaalmaadest Euroopasse erinevaid kaupu vedavad britid ei sallinud aga üha tõusvaid sadamamakse ning selle vastu võeti ette lihtne samm: hädaldavate kaebekirjade ajel võttis briti kuningakoda üle terve piirkonna. Nelja sajandi jooksul võtsid sadama laohooned vastu maitseaineid, kohvi, suhkrut, kalliskive, toornahka, kõike, kuni orjadeni välja; merele saadeti selle kõige hulgas ka väga palju veini. Piirkonna jõulise kaubakasvu ja veinimüügi üheks näiteks on Libourne linn tervikuna, mille rajas kuningas Edward I käsul inglise kohalik valitseja Roger Leybourne  aastal 1270, nn. paaris-sadamaks Bordeaux’le, ainult teisele poole jõge, Dordogne ja Isle suubumiskohas.          

     17. sajandil sai prantslastel võõrast ärist mõõt täis ning kuningas Louis XIV võttis tagasi selle mis kunagi käest lasti, jagades inglastele lahke lubaduse, et nende lemmikjoogiks muutunud Bordeaux vein mitte kunagi ei lõpe, küll mõistliku hinna eest. Nii ka läks ja kehtib tänaseni. 18-ndat sajandit peetakse Bordeaux kuldajastuks.

     Kui Bordeaux linn ja Gironde lõunakallas, Medoc’i üldise veinipiirkonnana paistavad justkui kõigepealt silma, eriti ajaloo tõmbetuultes, siis põhjakaldalt ida suunas liikudes, peidab Libourne linna seljataga end vaikne ja reserveeritud Saint-Emilion. Tema pisike naaber Pomerol, mõne aristokraatliku majaga ei ole mõõtude poolest isegi mainimist väärt, on aga veininduse mõistes äärmiselt tähtis – maailma kõige kallimad ja kõige pikema elueaga veinid sünnivad seal.  ( Pildil: Loo autor Petrus'i veinimõisas)

     Saint-Emilioni ümbruskonna kaarti uurides paistavad silma naljakalt sirged, oluliselt pikad teelõigud. Päriselus on need kitsad, palistatud kõrgete puudega ning külasid ei puutu. Teed läbivad tasandikke täpselt nii nagu oleks joonlaud kaardile asetatud ning pliiatsiga kriips tõmmatud. Esimene ja ainus selgitus mis pähe tuleb on „prantsuse ratsionaalne disain”.  Alles hiljem selgus, et esimesed „joonetõmbajad” olid roomlased ning nende „via’d” on talletatud kaartidel, hiljem jätkasid selliste kiirete transiiditeede joonistamist ja ehitamist kohalikud kuningad. Huvitav, kui kiiresti need veokid siis tuiskasid, näiteks kuue hobusega? ...  Loksuvate veinivaatidega? Loodetavasti liivakattega teel?      

     Õpetlane ja poeet Ausonius elas Saint-Emilioni lähedal ning tema mõlemad õpetajad, vanaema ning tädi kandsid sama nime – Aemilia. Ometi sai Saint-Emilioni linn „Emilia” nime alles neli sajandit hiljem, piirkonna elu mõjutanud mehe järgi.

      8. sajandi Saint-Emilioni kandis olid vabad mehed juba üsna kadunud nähtus. Ühiskond jagunes suhteliselt vaeseks lihtrahvaks, kitsarinnaliseks väike-aadliks, kirikusüsteemiks ning suur-aadli ja ametnike näol kohalolevaks kuningavõimuks. Kirikul, kui tol ajal kõige rohkem sotsiaalselt mõtleval ja praktilisi teadusi arendaval süsteemil oli siis väga suur mõjuvõim. Saint-Emilioni linn oli siis keskus ning koondas erinevaid usumõtlejaid.   

     Juhtus nii, et mees nimega Emilian oli sunnitud pere maha jätma ning kodukandist lahkuma väga suure ebaõigluse sunnil, millise nimelt, seda ei räägita. Et oma sisimas mitte alla anda, loobus ta ilmalikust elust ning astus Bretooni kloostri mungaks. Aga lihtsamaks ta elu ei muutunud kuna pandi tööle kloostri maksukogujana. Sel perioodil õpiti teda hindama kui väga head suhtlejat ning nõuandjat, teda kirjeldati kui äärmiselt heasoovlikku inimest. Emilian ise otsustas aga kloostrist lahkuda ning asus erakuna elama tol ajal linnaküngast ümbritsenud metsa. Legendid räägivad sellest, kuidas ta aitas siis inimesi, tehes imesid. 17 aastat hiljem sai Emilianist kohalike benediktiini munkate juht ning tema hilisem tegevus tõi häid, tugevaid muutusi nii usukorraldusele kui piirkonna tava-elule.

     Linn kasvas oluliselt 12. sajandil ning selle kindlustamiseks ehitati juurde linnamüürid ja  „kuningatorn”. 13.-16. sajandil käis võim linnas, nagu terves Bordeaux’s käest kätte inglastega. Ebakindluse tulemuseks oli usukeskuse kadumine, põllumajandustegevuse, sealhulgas kõrg-klassi veininduse hääbumine ning osade elanike lahkumine. Täpp „i” peale pandi prantsuse revolutsioonide algusega 1789. aastal. Välismaale lahkunud aristokraadid ning mujale kolinud töötu lihtrahvas jätsid maha elaniketa linna. Sajaks aastaks.

     Alles 19. sajandi keskel hakkas kohalik elu kiirenema ning taastuma: vanad veiniaiad otsiti üles, rüüstatud hooneid hakati korda tegema, mahajäetud maanteid parandati ja vaikselt tuletati meelde tarkused, mille abil kunagine elu toimis.     

          Saint-Emilion, kui usu-keskus on tänaseks ajalugu, võimsat sünergiat endisest ajast tuletavad meelde vanad ehitised, kilomeetrite kaupa maa-aluseid keldreid, katakombid ning kirik mille ehitamist alustati 9. sajandil ja kestis 300 aastat. Tegu on Euroopa suurima, monoliitsest kivist väljatahutud kirikuga.      

     Tegelikult on üks asi veel. Kohalikud kinnitavad, et püha Emiliani hing on talletunud linna kividesse ja tema toodud rahu ning turvatunnet võib kogeda igaüks. .... Ja see vist on tõsi, sest täna saavad  selles linnas kokku usu-, veini-, arhitektuuri-, hinge- jaigasugused  muud turistid, aga närvi ajavat saginat ega liigseid inimpingeid seal pole. Tõsiselt.

     Bordeaux kuldne veiniajastu on Saint-Emilioni tänavatele jäädvustunud väga kindlal moel:  17-18 sajandil seilasid Inglismaalt, Bristolist laevad Bordeaux’sse ja Libourne’i, ballastiks Wales’st ja Cornwall’ist kogutud graniidist kivid. Kivid laeti tavaliselt maha Dordogne jõe väikeses sadamas Vignonet,  sealt jõudsid need tühjade veinivankritega Saint-Emilioni ja laoti laguneva linna  tänavasillutiseks.

     Igasugustest kividest oluliselt tähtsam on Saint-Emilionis see, et piirkond teeb tänapäeval lõpuks seda mis talle kõige rohkem sobib, seda mille loomist alustasid roomlased, jätkas klooster ning mida vaikselt hakkasid taas-rajama Euroopas põlu alla pandud, ajaloolised, endiste kõrg-tiitlitega perekonnad. Bordeaux veinidest kõige kallimad valmistatakse Pomerolis ja Saint-Emilionis.   

Vasak-kaldal Medoc,  paremkaldal Saint-Emilion

    Bordeaux  punastest, kõrg-kvaliteetsetest veinidest rääkides tuleb need kõigepealt jagada kahte piirkonnagruppi. Esimene piirkond, Medoc ja Graves, asuvad Gironde jõe lõunakaldal;  Medoc jääb Bordeaux linnast läände, ookeani poolele ning Graves linnast idasse. Teise keskuse moodustab väikesemõõduline, kuid soliidne kolmik Libourne linna ümber: Saint-Emilion, Pomerol, Fronsac.

     Medoc ja Graves jagunevad Gironde vasak-kaldal kümneks väike-alaks (AOC-ks) ja selliste piirkonnanimedega veinid moodustavad Bordeaux üldisest toodangumahust vaid 15%. Medoc valmistab ainult punaseid veine, Graves on tuntud nii punaste, kui valgete poolest. Punastest viinamarjasortidest on kõige tähtsamal kohal Cabernet Sauvignon mida segatakse tavaliselt väiksema koguse Merlot’ga. Valged veinid valmistatakse peamiselt Sauvignon Blanc’i ja Semilloni viinamarjasortidest.

Vasak-kalda AOC’d ehk kontrollitud päritolunimega veiniaedade grupid on: Médoc , Haut-Médoc, Listrac-Médoc, Moulis-en-Médoc, Margaux, Pauillac, Saint-Estèphe, Saint-Julien, Graves ja Pessac-Léognan.  

     1855-ndal aastal saadeti Gironde ja Garonne vasak-kaldalt Pariisi maailmanäitusele võistlema nii palju veine, et ka prantslased ise selles orienteeruda ei suutnud. Asjasse selguse toomiseks lepiti kokku kõige tähtsamas: veine hakatakse gruppidesse jagama nende kvaliteedi järgi, arvestades seda, et iga põllulapp või kasvupiirkond annab veinile oma iseloomu. Nii valiti välja kõige erilisema iseloomuga veinid mis pärit erilistelt kasvualadelt ning tõsteti nad kõige kõrgemasse kvaliteediklassi. Kõrgetele kvaliteediklassidele anti järgmised nimed (lugedes tipust allapoole): Grand Cru  Classé, Premier Cru Classé (tõlkes: esimese „cru” klass), Deuxième Cru Classé (tõlkes: teise „cru” klass), Troisième Cru Classé, Quatrième Cru Classé, Cinquième Cru Classé.

     Peale tõsiseid vaidlusi ja närvipingeid lepiti kokku ka see, et muutuseid võib sellesse seadusse teha vaid korra 150 (sajaviiekümne) aasta jooksu.   

      Siiski, 1973-ndal aastal viidi seadusse sisse mõningad täiendused ning nüüd kuulub tipuklassidesse kokku 61 punast veini ja 27 valget dessertveini.

     See seadus kehtib endiselt ainult Gironde vasakkalda veinide kohta, sest 19-nda sajandi keskel, Pariisi maailmanäituse ajal oli Saint-Emilion veel üsna tühi ja nukker koht.   

     Saint-Emilioni tänapäev on teistsugune. Selle 5400 hektarit veiniaedu moodustavad Bordeaux aedade üldisest kogusest ligi 10%. Oma veiniseaduse sai piirkond 1929. aastal, võttes aluseks need  piirkonnamäärangud mis kehtestati 1289-ndal aastal Inglismaa kuninga Edward I-se poolt. 
     AOC-d on määratletud järgmiste piirkondadena: Saint-Emilion, Lussac-Saint-Emilion, Montagne-Saint-Emilion, Puisseguin-Saint-Emilion, Saint-Georges-Saint-Emilion, Pomerol, Lalande-de-Pomerol, Fronsac ja Canon Fronsac.

     Nii Saint-Emilion, Pomerol, kui Fronsac erinevad veinistiili poolest Medoc’ist ja selle esimeseks põhjuseks on kasutatavate viinamarjasortide teistsugune proportsioon. Kõige tähtsam veinimari on Merlot, seda segatakse peamiselt Cabernet Frangiga ning vähem Cabernet Sauvignoniga. 

     Saint-Emilioni kõige kvaliteetsemad, eriliselt kasvupinnalt pärit veinid on klassifitseeritud tipuklassidesse:  St.- Emilion Premier Grand Cru Classe ja St.-Emilion Grand Cru Classe. Vastupidiselt Medoc’i seadusega, kus kõrge hinnangu saanud veiniaed võib 150 aastat rahulikult oma privileege nautida, on Saint-Emilioni seadus tunduvalt ettevaatlikum: Grand Cru klassifitseeringu saanud veiniaiad hinnatakse iga 10 aasta tagant üle ning vajadusel tehakse korrektuure. Samas on igal tootjal õigus hindamisele saata oma uue aastakäigu vein ning taotleda ainult sellele aastakäigule Grand Cru klassi. Kui maitsekvaliteet sobib, siis ta ka loa saab. Lõppkokkuvõttes tähendab see seda, et igal heal aastal jõuab lettidele suhteliselt palju Saint-Emilioni Grand Cru veine.

Punased maitsed

     Medoc ja Saint-Emilion on veinimaitsetes täiesti erinevad. Medoc’i peetakse tugevamaks, hea struktuuriga, täidlaseks ja rikkaliku maitsepaletiga veiniks millel on pikk laagerdumispotensiaal.     

     Maitseteooria annab tunnusaroomideks: Veidike kuivanud mustsõstar; Metsast korjatud mustikas; Roheline paprika; Päikesoojad männiokkad; Must terapipar; Suitsune puit; Šokolaad; Magus lagrits; Värske piparmünt.  

     Saint-Emilion on maitse poolest hapram ja leebem, samas elegantne ja eriline; pargisus ei ole nii jõuline kui Medocil, vaid pehmem.
     Tunnusaroomid: Veidike kuivanud mustsõstar; Mahlane maasikas; Ploom; Karamell; Šokolaad.  

     Need alad, millest algab Bordeaux punaste veinide tõeline sisu on sellega üle vaadatud. Kui pudelisildil puudub täpsem piirkond ja on lihtne märge „Bordeaux” või „Bordeaux Supérieur”, siis on kasulik teada, et tegu on väga lihtsa joogiga.
    Õnneks ei ole Bordeaux veinipilt vaid punaste veinidega täidetud. Kui väga erilisi, valgeid veine otsima hakata, leiab neid samuti siit, Bordeaux’st. Botrytise ehk väärishallitusega nakatunud viinamarjadest valmistatud veinidest räägime mõnel järgmisel korral.    

Huvitav teada:

Chateau Ausone 2005 maksab 3600 eurot.